Johan Elmi lavastatud näidendi "Kõrberebase elu" esietendusel astus peaosas üles Elmo Nüganen, tuues lavale Jaan Kruusvalli seni lavastamata teose. Etendused toimuvad vene keeles sünkroontõlkega eesti keelde.
“Kindral (Elmo Nüganen) on terve oma elu väga eesmärgipäraselt elanud. Tal on olnud käsk ja kohus. Ent pühendudes nii kirglikult oma ametile, on ta heitnud kõrvale nii enda kui ka oma lähedaste hingelised vajadused. Ühel päeval, täiesti ootamatult, tabab teda võimalus ennast kõrvalt vaadata”, on öeldud tutvustuses.
Vaatamata sellele, et laval näidati eksistentsiaalset draamat, igav küll ei olnud, ning 2,5 tundi (vaheajaga) möödusid kiiresti.
Lavastaja Johan Elm tunnistas, et teatrisse tulles oli tal väike hirm, kuna ta ei oska vene keelt ega teadnud, kuidas suhtlus ja koostöö trupiga kulgeb; siis aga aitas kunstiline juht Dima (Dmitri Petrenko – toim.) hirmu vähendada ja andis turvatunde. Suurem hirm ja samas ka olulisem oli aga see, et ta polnud varem ühelegi näidendile nii suurt kontseptuaalset muutust lisanud (et mitte spoilerida, võiks lihtsalt mainida, et Kruusvalli näidend on palju pessimistlikum – toim.), ja tal on hea meel, et trupp tuli selle ideega kaasa. Kahju, märgib Elm naeratades, et ta ei tea vene keelt, sest tahaks palju rohkem näitlejatega lihtsalt ka lobiseda.
Elmo Nüganen oma kommentaaris selgitab, et näidend ja lavastus räägivad sellest, et teatud eas, elu teises perioodis (kas nüüd lõpufaasis, aga kusagil seal) hakkavad inimesed tahes-tahtmata mõtlema selle üle, kuidas nad on elanud, mida nad on jaganud ümbritsevatele inimestele, kas nad on teinud kõik õigesti, kas nad on jätnud midagi andmata, võib-olla teinud kellelegi midagi niisugust, mida ta oleks võinud mitte teha.
„Ja siin selle näidendi peategelasel tekibki see võimalus. Tänu ühele sündmusele saab ta heita pilgu oma läbielatud elule. Ja nüüd on kaks võimalust: ta kas tunnistab, et kõik käis ideaalselt ja ta oli ideaalne inimene... Selliseid juhtumeid ilmselt on ka olemas, aga neid on võib-olla vähem. Tema saab aru, et ta on teinud ka vigu, saab aru, et mõningaid asju oleks ta elus teistmoodi teinud või võinud teha. See on nagu küsimus, et kui teile antakse teist korda elu, eks ole, kas te elaksite kõik täpselt samamoodi või te püüaksite midagi muuta?“
Väga tihti vastatakse, et elaksin samamoodi, aga Elmo Nüganen arvab, et ta isiklikult teeks mõningaid asju siiski teisiti. „Et kui sul on võimalus kirjutada mustandi asemel uus puhtand, puhas lugu, eks ole, siis ma võib-olla kirjutaksin seda teistmoodi. Ma võtaks esimest elu nii-öelda mustandina ja püüaks teist parandada.”
Kindrali roll paneb osatäitjat mõtlema. „Aga see ei alanud näitemänguga, nendele teemadele mõtlesin juba enne. Nii et näitemängu seeme tuli viljakasse mulda, olin juba selleks valmis.“ Ta nendib, et saab oma tegelasest väga hästi aru. „Just nimelt tänu sellele, et väga paljud asjad on mulle väga tutavad. Isegi selline asi nagu raske diagnoos, mul on vähk, ja ma mäletan väga hästi, kuidas mulle seda öeldi ja nii edasi. Ma ei tea, kuidas ma muidu oleksin mänginud laval, aga nüüd ma mäletan, kuidas ma ise käitusin, ma mäletan, mis mu sees toimus, ja see elukogemus on kindlasti aidanud mul seda lugu mängida.”
See, et näitlemine toimus vene keeles, on mõnes mõttes Nüganeni jaoks väljakutse, aga mitte nii tappev. “Eesti keeles on lihtsam loomulikult. Aga ma olen varem mänginud ka vene keeles, vist isegi kahel korral, ka ühes lavastuses Moskvas ligi kümme aastat. Nii et mul oli see kogemus olemas, et ma laval üldiselt mõtlen juba vene keeles.”
Väikese saali publik esietendusel oli peamiselt 50+, aga kui toimus lavastuse üleandmine (сдача), siis tuli palju noori, gümnaasiumiõpilasi, lisab Elmo Nüganen. “Oli juttu sellest, et Kindraliks olemine ja kõik need asjad noori nii väga ei puuduta. Aga kui lavale tulid teemad “naine ja mees ning nende suhed”, nagu neil võib-olla nende vanemad, ehk inimlikud suhted, siis noored olid väga kaasas.” Nüganen arvab, et noortele on kõige tähtsam, kui laval on midagi niisugust, kus ei ole valet, selles mõttes, et sa usud seda, mis laval toimub.
Märkus: see ei ole lugu Saksamaa sõjaväelasest Erwin Rommelist. Rommel, Kõrberebane olid Kindrali hüüdnimed lapsepõlves.
Etendusest lähemalt võib lugeda siin.